Avastage uus kohalik näitus Altona muuseumis!

Avastage uus kohalik näitus Altona muuseumis!

12. novembril oli Altona muuseumis põnev näitus “Mida kodu siin tähendab?” avatud, mida saab vaadata kuni 16. märtsini 2026. Saade on pühendatud küsimusele, mida tähendab kodu ajaloo ja kultuuri kontekstis. 1901. aastal Otto Lehmanni asutatud Altona muuseum näeb end Põhja-Saksa kultuurilugu edasi andva koduloomuuseumi ja rahvahariduskeskusena. Selle asutaja kogus keraamikat, traditsioonilisi kostüüme ja talumaju, mis viis mitmekesise kollektsioonini, mis sisaldab ka ajaloolisi talumudeleid. Näitus vaatleb kriitiliselt kollektsiooni ajaloo algust ning esitleb esemeid elu-, riietumis- ja kokandusaladest, mis peegeldavad arusaama kodumaast 20. sajandi alguses. Samal ajal viiakse need ajaloolised eksponaadid dialoogi kaasaegse fotograafia ja disainiga. Nagu [hamburg.de teatab](https://www.hamburg.de/kultur/ exhibition/was-heisst-hier-heimat-1117184), ei saaks tänast kodu tõlgendada mitmekesisemalt kui sellel näitusel.

Näitus käsitleb ka võimu, kuuluvust ja kogukonda. Selle käigus loodi koguni “koduraamatukogu”, mille eesmärk on võimaldada külastajatel osaleda kirjanduslikes arutlustes selliste mõistetega nagu kodu, kodu, lapsendatud kodu ja kodutus. Igaüks saab teha ettepanekuid raamatukogu laiendamiseks, et diskursust aktiivselt kujundada. Eriline esiletõst on Otto Lehmanni kunagine töölaud, mida saab vaadata teisel korrusel. Arhiivimaterjalid heidavad kriitilist valgust ka Lehmanni arusaamale muuseumidest ja tema rollist natside kultuuripoliitikas, samas on välja toodud ajaloolised talumajade mudelid.

Pilk industrialiseerimisele

Eriti 20. sajandi alguses ei saa vastasseisu kodumaaga lahutada ühiskonnas kogetud sotsiaalsetest ja majanduslikest murrangutest. Alates 1830. aastatest toimus Saksamaal ulatuslik raudtee-ehitus, mis ühendas killustunud majandust ja rajas isetugevduva tööstustsükli. planet-wissen.de andmetel mängis Ruhri piirkond keskset rolli, kuna sellel oli oluline terasetootja, ettevõte Krupp. Nõudlus tarbekaupade järele kasvas järsult 1850. aastatel, tõstes esile selle perioodi majandusbuumi.

Industrialiseerumine tõi kaasa nii edusamme kui ka väljakutseid. Ühest küljest hakkasid sellised linnad nagu Berliin plahvatuslikult kasvama, samal ajal kui paljud inimesed kolisid tööstusesse. Teisest küljest kannatasid paljud inimesed tehaste karmide töötingimuste ja eluasemepuuduse käes. Surve sotsiaalsele infrastruktuurile kasvas pidevalt. Vastavalt [bpb.de] andmetele (https://www.bpb.de/themen/zeit-kulturgeschichte/revolution-1848-1849/517430/die-wirtschaft-mitte-des-19- Jahrhunderts/) mõjutasid elanikkonda tõsiselt majanduskriisid, mille revolutsioon8 kajastus ka 9. sajandi alguses. Need revolutsioonilised liikumised olid tihedalt seotud majanduslike oludega, nagu viljapuudus ja toiduainete hinnatõus. Poliitilised pinged kasvasid ja rahulikuks jäid vaid vähemtõsisemate kriisidega riigid.

Kodu muutuste ees

Tänast kodumaa kontseptsiooni ei saa seetõttu vaadelda eraldiseisvana, vaid see on tugevalt mõjutatud mineviku arengutest. Avalikku diskursust iseloomustab jätkuvalt debatt terminoloogia üle. Näitusel käsitletavad võimu ja kogukonna teemad mängivad olulist rolli ka tänapäeva ühiskonnas. Kantsler Bismarcki sotsiaalpoliitilised meetmed, nagu sotsiaalkindlustuse kasutuselevõtt 1880. aastatel, lõid raamistiku, mis mõjutab ka tänapäeval arusaama sotsiaalsest turvalisusest ja kogukonnast. Majandusajalugu on seega otsene osa kodumaa ideest, mis läbib erinevaid sotsiaalseid faase.

Selles mõttes on Altona muuseumi näitus muljetavaldav näide sellest, kuidas kultuurilised ja sotsiaalsed mõisted on omavahel seotud. Ta palub meil mõelda mitte ainult minevikule, vaid ka sellele, millist rolli mängib kodu tänapäeva keerulises ühiskonnas. See on kindlasti võti mineviku ja oleviku mõistmiseks, mis viitab ka tulevikule.