Putini piiskop: Püha missioon Svalbardis hoolimata Norra suveräänsusest!

Putini piiskop: Püha missioon Svalbardis hoolimata Norra suveräänsusest!

Pingelises geopoliitilises olukorras on Barentsi meri muutunud nii religioosse kui ka sõjalise mõõtmega tegevuste toimumispaigaks. 16. juunil 2025 oli piiskop Ijakov Vene laeva Professor Molchanov pardal teel Arktika saarele Svalbardi, samal ajal kui Norra kuningas Harald V ja kuninganna Sonja külastasid saarestikku. Ajaleht Barents Observer teatab, et Ijakov õnnistas Murmani merd ja on osa kõrgematest vaimulikest, kes toetavad Putini sõjategevust Ukraina vastu.

Eriti silmatorkav on see, et Ijakov oli varem ilma Norra loata püstitanud Svalbardis Püramidenis suure vene õigeusu risti. Need kavatsused näivad olevat osa Kremli suuremast strateegiast kasutada õigeusu kirikut, et propageerida narratiivi, et Arktika kuulub Venemaale. See toimub kontekstis, kus Norra suveräänsust Svalbardi üle rõhutatakse pidevalt, mida illustreerib kuninglik kohalolek kohapeal.

Pinged Svalbardi ümber

Aga asjad ei seisa paigal. Venemaa mõju Svalbardis võib suureneda, kuna Arctic Today teatab Venemaa hübriidstrateegiast, mis ühendab sõjalise kohaloleku tsiviiltegevusega. Polaargeopoliitika ekspert Elizabeth Buchanan rõhutab, et Venemaa võib oma kohaloleku seadustamiseks suurendada oma tegevust teaduse, tööstuse ja turismi vallas.

Lisaks ei saaks Svalbardi strateegiline tähtsus Venemaa ja Norra jaoks olla suurem. Sest Barentsi, Gröönimaa ja Norra mere vahel asuv Svalbard on sõjalise ja majandusliku juurdepääsu võti kogu Põhja-Atlandile. "Kontroll Svalbardi üle tähendab ka kontrolli juurdepääsu üle madalast Barentsi merest sügavale Põhja-Atlandile," ütlevad eksperdid.

Geopoliitiline taust

Geopoliitilised pinged Svalbardi ümbruses on viimasel ajal kasvanud, eriti pärast Venemaa poolt Krimmi annekteerimist ja sissetungi Ukrainasse. Geopolitics teatab, et Svalbard on ametlikult osa Norrast, kuid sellel on ainulaadne rahvusvaheline staatus, mis annab erinevatele riikidele teatud vabadused. Venemaa seevastu on seal juba ammu kohal ja võib püüda tugevdada kontrolli piirkonna üle sõjaliste või hübriidsete vahenditega.

Tähelepanu keskmes on Barentsburgi linn, umbes 400 elanikuga kaevanduskeskus, mis on peaaegu täielikult asustatud venelaste ja ukrainlastega. Sealsed söevarud kahanevad ja alternatiivsed majandusmudelid, näiteks turism, pole veel täielikult välja arendatud. Piirkonna märkimisväärne sõjaline ja majanduslik potentsiaal on aga vaieldamatu ning Venemaa järgib seda strateegiliselt osana oma riiklikest huvidest Arktikas.

Koostöös BRICS-riikidega rajatava rahvusvahelise Arktika teaduskeskusega näitab Venemaa muljetavaldavalt, et tema ambitsioonid selles piirkonnas ulatuvad turismikampaaniatest palju kaugemale. Need arengud seavad otsese väljakutse Norra kontrollile saarestiku üle ning Norra merevägi on juba võtnud meetmeid oma kohaloleku tagamiseks piirkonnas.

Kokkuvõttes areneb olukord Svalbardis kiiresti. Usujuhtide, nagu piiskop Iyakov, kaasamine näitab, kui mitmekesised on Arktikas põimunud ahelad. Poliitilised pinged, majanduslikud huvid ja riikliku suveräänsuse küsimus kujundavad Norra ja Venemaa dialoogi ka tulevikus.